esmaspäev, 25. mai 2015

Spordimaailmas ringi vaadates oled ehk märganud, et reeglina pikkade distantside läbijad on sidunud oma vaimselt ja füüsiliselt raske võistlusdistantsi heategevusega. Ameerikas on eriti populaarsed annetuskeskkonnad, kus sportlane kogub toetust mõnele konkreetsele organisatsioonile, mille tegevus on talle südamelähedane.

Ma ei ole teadlik, et Eestis oleks mõni üksiksportlane kunagi oma võistluse heategevusega sidunud, eks võidurahade annetamisi jm on ikka tehtud, aga võistlusperioodi heategevuskampaaniatest ma kuulnud ei ole. Juhul kui tead vastupidist, siis võid mind julgelt parandada.

Mulle väga meeldib mõte, et peagi läbitav ultradistants loob väärtust mitte ainult mulle, vaid loodetavasti ka laiemalt. Seepärast seongi oma viiepäevase ultratriatloni heategevuskampaaniaga ning kutsun kõiki üles võimalusel panustama, et toetada neid, kelle käes on võimalus aidata.

Nagu sa minu varasematest toidu-teemalistest blogipostitustest lugenud oled, on toitumine minu jaoks äärmiselt tähtis. Täisväärtuslik toit on kütus, mis annab jõudu nii sportlike saavutuste alistamiseks kui ka vaimseks igapäevatööks, sellepärast tahangi tõsta sinu teadlikkust targast toidu tarbimisest ja Eesti Toidupangast, mis seisab selle eest, et söögikõlbulik toit jõuaks abivajaja toidulauale, mitte prügikasti. 

Vaata toidule uue nurga alt

Logo: www.kylauudis.ee/Enne võistlusele tulekut külastasin Toidupanga Tallinna jaotuspunkti, et näha, kuidas Toidupank toimib. Eesti Toidupank on suur logistikakeskus, mis kogub toidu kokku sealt, kus see üle on ning viib sinna, kus sellest puudus on. Ja puudu on palju, sest Eestis saavad nädalas kokku ainuüksi Toidupanga toiduabi umbes 2000 perekonda.

Toidupanga andmetel ei saa paljud Eesti pered lubada endale ja oma lastele piisavas koguses head ja tervislikku toitu, sest suhtelises vaesuses elab 17,5% Eesti elanikkonnast ehk 232 600 inimest. Samal ajal läheb Eestis raisku väga suurtes kogustes head toidukaupa, hinnanguliselt ligi 200 000 tonni tarvitamiskõlbulikku toitu aastas. Maailma kontekstis on see number 1,2–2 miljardit tonni toitu aastas, see on 30-50% toodetud toidust (1).

Iga inimese kohta visatakse aastas prügikasti keskmiselt ca 60 kg toidujääke, sh on umbes 18–25% raisatud toidukaupa (2). Kui sa mõtled enda tarbimisharjumuste peale, siis kas tunned end siit statistikast ära? Sa ei pea olema osa statistikast, kui tarbid toitu teadlikult ja vastutustundlikult.

Toidupanga abil panustavad toiduringlusesse nii ettevõtted kui ka eraisikud. Poekettidest jõuab toit Toidupanka kas ülejäägist, „parim enne“ on lähedal (PS! oluline on vahet teha, kas paki peal on „parim enne“ või „kõlblik kuni“), etikett või pakend on vigane (aga toidukvaliteet pole kahjustada saanud) jne.

www.poltsamaa.infoEraisikud saavad toiduringlusesse reeglina panustada 3–4 korda aastas, mil üle Eesti toimuvad toidukogumispäevad. Nii et kui näed mõnel nädalavahetusel suuremas toiduketis Eesti Toidupanga põlledega vabatahtlikke, siis tea, et see on sinu võimalus teha head.

Kuna Toidupank võtab eraisikutelt kaupa vastu harvem (igapäevane koostöö käib toidukettidega), siis see ei tähenda, et eraisikute toetust ja abi oleks vaja vähem – toetada saab kas olles ise Toidupanga vabatahtlik või helistades annetustelefonidele.

Kui tunned, et sul on võimalus minu võistlusperioodi heategevusprojekti panustada ja ajavahemikul 27.–31. mai Eesti Toidupanga tegevust toetada, siis 

helistades Toidupanga annetustelefonil 900 9005 annetad 2 eurot ja 900 9010 annetad 8 eurot


(1)   Institute of Mechanical Engeneers (http://www.imeche.org) (UK)/Eesti Toidupank kaudu
(2)   SEI 2013/Eesti Toidupank kaudu

Posted on esmaspäev, mai 25, 2015 by Unknown

1 comment


Täna on mu neljas päeva võistluspaigas. Olen jõudnud korduvalt võistlustrassiga tutvust teha. Nüüd on aeg seda ka sulle tutvustada. Lisaks viskame koos pilgu ka stardinimekirjale, mis on küll lühike, kuid väga muljetavaldav.

Võistlus toimub New Forest rahvuspargis kohas nimega Avon Tyrell. Ujumine leiab aset väikeses järves. 295-meetriseid ringe tuleb mul igal hommikul ujuda 13. Ujumise start antakse kell 6 (Eesti aja järgi kell 8). Vee temperatuur peaks olema ca 18-19 kraadi.

Ujumisele järgneb rattasõit. Rattatrassi pikkuseks on 18,8 km ning seda tuleb mul iga päev läbida 10 korda. See teeb päevaseks rattakilometraažiks 188 km. Rada on huvitav, looduskaunis ja tõusude rohke. Päevas tuleb mul rattaga võtta enam kui 1700 tõusumeetrit. Teed on Inglismaale omaselt kitsad ja kurvilised ning tihtipeale on vaateväli hekiga piiratud. Rattaraja teeb huvitavaks tõsiasi, et kogu aeg peab loomade suhtes olema äärmiselt tähelepanelik. Nimelt New Forest rahvuspark on täis vabalt looduses elavaid hobuseid ja eesleid ning nad kipuvad alatasa tee peale ronima. Rattatreeninguid tehes olen pidanud mitmel korral hoo täiesti maha pidurdama, sest eeslipoisid olid tee täiesti blokeerinud.


Enam kui kuuetunnisele pedaalimisele järgneb maraton, mida joostakse looduspargi ilusatel metsaradadel. Jooksutrassi pikkus on 1,77 kilomeetrit ning seda ringi tuleb läbida 24 korda. Jooksutrass on täielikult off-road, käänuline ning pikkade laugete tõusude ja laskumistega. Seega tegemist ei ole kiire rajaga ning mingeid isiklikke tippmarke ei püstitata (vt profiilipilti alt). Varasemate aastate kiiremaid maratoni aegu vaadates võib öelda, et nelja tunni alistamine on päris raske väljakutse.

Lisaks minule on stardinimekirjas veel kuus meest ja üks naine. Seega kokku on võistlust läbimas kaheksa osavõtjat. Katsumuse raskust arvestades ei tohiks osavõtjate vähesus olla suureks üllatuseks, sest käega lööma või lihtsalt proovima ei ole mõtet sellisele katsumusele tulla.

Stardinimekiri on aukartust tekitav ja mul on väga hea meel, et minuga koos on rajal maailmatasemel ja meeletu kogemustepagasiga ultrasportlased. Kolmapäeval astub stardijoonele näiteks Jozsef Rokob (37), kes on läbinud Deca-Ironmani (10 järjestikusel päeval 10 täispikka triatlonit) ning tulnud Triple-Deca-Ironmani võitjaks (30 järjestikusel päeval 30 täispikka triatlonit). Viimati nimetatud võistluse läbimiseks kulus tal aega ca 365 tundi. Kui ma Rokobiga möödunud aastal Ungaris kohtusin ja temalt 30-kordse võistluse kohta uurisin, ütles ta, et rajal oli tal kaks vaimselt eriti rasket päeva - 4. ja 17. päev. Muidu oli kõik ületatav.

Osalejate seas on end üles andnud ka Matt Winn-Smith (36), kes 2013. aastal võitis siinsamas Double-Ultra (7,6 km ujumist, 360 km ratast, 84,4 km jooksu) Triathlon World Cup'i ning 2014. aastal krooniti ta Sloveenias samal distantsil maailmameistriks.

Viimaks tõstaksin esile ka Anthony Gerundini (46), kelle ultrakogemuste pagasisse kuuluvad mh Deca-Ironman, Quin-Ironman, kaks Double-Ironman'i, 91 täispikka triatlonit, 171 maratoni ja enam kui 50 muud ultrakatsumust.

Kõik nimetamata jäetud osalejad ei ole ka just papist poisid-tüdrukud, vaid nad omavad ka kõik varasemaid ultrakogemusi ning on selleks katsumuseks hoolega valmistunud. Seega jään põnevusega ootama esimest võistluspäeva.

Lõpetuseks lisan siia ka väikese videoklipi võistlustrassist, et saaksid aimu, mis mind ees ootab.


Posted on esmaspäev, mai 25, 2015 by Unknown

1 comment

esmaspäev, 18. mai 2015

Viimasest testimisest on märkamatult möödunud kolm kuud. Nüüd on aeg taaskord tulemustele otsa vaadata. Meenutuseks nii palju, et kolm kuud tagasi tehtud vereanalüüsid tuvastasid mul endiselt nii D-vitamiini kui ka raua puudus (loe lähemalt siit). Võib öelda, et kannatlikkus on lõpuks hakanud end ära tasuma ning asjad on paremuse poole liikumas. 

Rauapuudus

Pärast seda, kui eelmise testiga tuvastati rauapuudus ja selle langev trend, oli mulle selge, et iga toidulisand ei anna soovitud tulemust. Pidades nõu asjatundjaga, sain soovituse raua puuduse korral tarbida toidulisandit nimega Retafer. Tänased tulemused kinnitavad selle soovituse paikapidavust. Üle väga pika aja on mul raua taset markeeriv näitaja taas normväärtuse vahemikus. Tõsi küll, hetkel on see normväärtuse (s.o. 28-370) alumise piiri lähedal ehk 34 µg/l. Kuna tulemus on pigem alampiiri lähedal, siis see ei ole veel põhjus toidulisandi võtmise jätmiseks. Nii ma otsustasingi, et jätkan Retaferi tarvitamist vähemalt järgmise testimiseni.

Tehtud analüüside võrdlemisel on minu puhul ilusti näha ka hemoglobiini näitaja seos raua tasemega organismis. Teisisõnu öeldes, et mida kõrgem on ferritiini näitaja seda parem on ka hemoglobiini tase.
  • 2014. a augustikuus mõõdeti ferritiini näiduks 15,9 µg/l ja hemoglobiin oli 142 g/l
  • 2014. a novembrikuus mõõdeti ferritiini näiduks 27,9 µg/l ja hemoglobiin oli 148 g/l
  • 2015. a veebruarikuus mõõdeti ferritiini näiduks 20,6 µg/l ja hemoglobiin oli 147 g/l
  • 2015. a maikuus mõõdeti ferritiini näiduks 34,0 µg/l ja hemoglobiin oli 155 g/l

D-vitamiin

Seni on mind kõige rohkem üllatanud D-vitamiini analüüside tulemused. Veebruaris mõõdeti D-vitamiini tasemeks 49,5 nmol/l kohta, mis oli suuresti alla normväärtuse (soovitatav näit peaks olema vähemalt 80 ühikut).

Möödunud kolme kuu jooksul olen tarbinud D-vitamiini 60 mikrogrammi hommikul ja 60 mikrogrammi õhtul (ehk siis kokku 2400% päevasest soovitavast kogusest). Lisaks viibisin märtsis ja aprillis treeninglaagrites, kus sai igapäevaselt päikese käes treenitud kokku ca kuu aega.

Kuigi edusammud on olnud märgatavad, ei ole ma defitsiidist ikka veel päris võitu saanud. Tänaseks olen D-vitamiini taseme suutnud tõsta 61,9 nmol/l kohta, mis tähendab, et päris palju on veel minna, et saavutada soovituslik normväärtus.

Kui sa arvad, et D-vitamiini anomaalia on üksnes minu organismi eripärast tingitud, siis sa eksid. Olen viimasel ajal rääkinud väga mitme testimisel käinud inimesega, kes kõik on kinnitanud, et ka neil on tuvastatud D-vitamiini puudus.

Räägitakse, et maikuuks saavutab päike Eesti kohal juba sellise kõrguse, et päikese toimel D-vitamiini tootmine kehas on võimalik. See aga eeldab, et väljas on piisavalt soe ja et ei pea enam nagu kubujuss riides käima. Kahjuks soojast ilmast on asi hetkel veel kaugel. Loodan, et neid ilmastikuolusid, millega ma pidin neljapäeval rattaga Tartust Pärnusse ja pühapäeval Pärnust Tartusse tagasi sõites silmitsi seisma, ei tule mul nii pea uuesti kogeda.

Ilmataat soovis mu vaimutugevust ja valmisolekut testida


Minu arvates saab heast rattaga sõitmise ilmast rääkida siis, kui väljas on vähemalt 20 soojakraadi. Paraku sellisest soojusest võisin ma oma pikkade rattatrennide ajal ainult unistada.

Neljapäeval Tartus Pärnu poole teele asudes oli väljas umbes 13 kraadi sooja ning tugev lääne tuul tähendas seda, et mind ootas ees 175 km vastutuult.

Aprillikuise treeninglaagri pikad rattasõidud olid veel lihasmälus, mistõttu füüsiliselt oli see ettevõtmine igati jõukohane. Küll aga pani kõrvus kuus tundi ühtejutti ulguv tuul vaimujõu korralikult proovile. Sõidu ajal sisendasin endale pidevalt, et vähemalt tagasi sõites ei pea ma enam sellisest tuulest läbi murdma.

Tagasisõidu tuule osas oli mul õigus, kuid siis otsustas ilmataat taevakraanid valla keerata. Sisuliselt pool tundi pärast Pärnus rattaselga istumist hakkas vihma sadama ning selline ilm püsis Tartuni välja.

Vihma käes langes temperatuur kõigest 6-7 kraadini. Riided olid märjad ja kogu aeg oli väga külm. Sõidu ajal üritasin mõtteid positiivsena hoida. Selleks lohutasin ennast, et asi võinuks palju hullem olla, kui ma pidanuks pühapäeval Tartust Pärnusse sõitma.

Usun, et järgmisel nädalal algavaks võistluseks sain vajaliku kogemuse ning et sealne ilm mind enam rattasõidu ajal üllatada ei suuda.

Järgmise postituse teen juba Inglismaalt, tutvustades võistlusrada, teisi osalejaid jne.

Posted on esmaspäev, mai 18, 2015 by Unknown

2 comments

kolmapäev, 13. mai 2015

On jäänud vaid loetud päevad ajani, mil ma jõuan Inglismaa ultratriatloni võistluspaika. Olen plaaninud kohal olla viis päeva enne starti - see peaks jätma mulle piisavalt aega viimasteks treeninguteks, võistlusraja ja teiste osavõtjatega tutvumiseks ning enda vaimu valmis seadmiseks.

Ei taha küll midagi ära sõnuda, kuid ettevalmistused täpselt kahe nädala pärast algavaks ultratriatloniks on kulgenud rohkem kui plaanipäraselt. Eelmisel nädalal sai treeningute raames edukalt läbi tehtud ka 5-päevane ujumitsükkel, mille eesmärk oli viiel järjestikusel päeval ujuda ajaliselt sama palju, kui seda tuleb mul teha võistluse ajal. Kui kolmanda päeva väsinud enesetunne välja arvata, siis muid raskeid hetki ujumistsükli ajal ei esinenudki. Arvan, et selle muutis lihtsaks tõsiasi, et väikeste mööndustega olen viimased kolm pool kuud ujunud põhimõttel 2 + 1 (ehk kolme päeva peale üks ujumisvaba päev).

Viimase kahe nädala jooksul osalesin Kõrvemaa kevadjooksul, ümber Viljandi järve jooksul ning Tartu jooksumaratonil. Kõikidel neil jooksudel joostud isiklikud rekordid on andnud mulle vajaliku teadmise, et vähemalt jooksutrennide kohapealt olen õigesti talitanud. Nüüd seisan ma uue väljakutse ees - kuidas juba saavutatud jooksukiirust veel sammhaaval edasi arendada. Miks kiiruse arendamine ultraspordiga harrastamise seisukohalt oluline on? Et ei tekiks teineteise valesti mõistmist ja kummutamaks väärarusaama, märgin siinkohal ära, et minu jaoks ei tähenda ultrasport rahulikku kulgemist stardist finišisse, vaid rahulolu pakuvad ainult need ultrakatsumused, kus leiab aset eneseületus. Usun, et sellist seisukohta jagavad paljud ultrajooksjad - kuidas muidu oleks sündinud 100 km maailmarekordiks 6 tundi ja 13 minutit või 100 miili (s.o. 160,9 km) rekordiks 11 tundi ja 46 minutit?

Kui hinge ja südamega asja teha, siis minu arvates ei ole võimalik tulemuses pettuda. See ei tähenda, et tegevus ei peaks olema eesmärgistatud ja tulemusele suunatud. Vastupidi, kindla sihi olemasolu on pideva arengu seisukohalt möödapääsmatu. Samas igal võistlusel saavutatud koht ja aeg ei ole minu jaoks esmase tähtsusega, vaid kõige olulisem on teadmine, et ma andsin sellel päeval endast maksimumi. Kui nüüd päris aus olla, siis see on ka põhjus, miks ma ei harrasta igal treeningvõistlusel saavutatud tulemuse kohta eraldi lühipostitust teha. Üksnes tulemuse ja koha sinuni toomine ei annaks vastust, kuidas selleni võiks jõuda ja mida selleks tuleks teha. Kuna viimasel ajal on palju küsitud minu jooksutrennide kohta, on see pannud mind mõtlema sellele, kuidas ma saaksin sinuni hästi, arusaadavalt ja lihtsalt tuua need põhimõtted ja arusaamad, millest ma jooksutreeningute planeerimisel lähtun ja oluliseks pean. Loodetavasti saan need mõtted peagi korrastatud ja paberile pandud. Siis avaldan need sullegi lugemiseks.

Selle hooaja ettevalmistusperioodi olulisemaks võiduks pean seda, et olen suutnud terve talve- ja kevadhooaja kõiksugustest haigestumistest ja külmetamistest hoiduda. Seda ma juhuse, hea õnne ja nähtamatute taevajõudude arvele ei kirjutaks. Usun et kõik on otseselt seotud minu toitumisharjumustega. Eelmisel nädalal käisin enda toitumise ja hetkeseisundi analüüsimiseks verd andmas ning lähipäevil peaksid tulemused minuni jõudma. Siis peaks selguma, kas rauapuudus ja D-vitamiini defitsiit on seljatatud ning kas ka muud näitajad on püsinud normis. Seega loodan juba lähipäevil analüüside tulemustest blogis kirjutada.

Tänaseks olen Inglismaa võistluseks ettevalmistusega jõudnud sinnamaani, et lisaks igapäevastele treeningutele on jäänud rattaga sõita kaks korda 180 kilomeetrit. Kui algul arvasin, et see saab olema suhteliselt lihtne ja meeldiv ettevõtmine, siis nähes selle nädala ilmaprognoosi, ma enam nii ei arva. Nimelt selle nädala teiseks pooleks ennustatakse jahedat, vihmast ja väga tuulist ilma. 

Möödunud suvel rattaga Tartust Pärnusse ja hiljem ka tagasi sõites ma sarnaste ilmastikuolude meelevalda jäin, kui suurele kuumalainele järgnes juuni keskel justkui lühiajaline tuumatalv. Tookord kujunes see üheks tõsisemaks vaimseks väljakutseks enne Ungari ultratriatlonit. Usun, et ka seekordne Pärnus käik saab olema mitte niivõrd füüsiliselt, vaid eelkõige just vaimselt raske ettevõtmine. Samas peaks sellistes tingimustes treenimine valmistama mind hästi ette kõikvõimalikeks ilmataadi vingerpussideks Inglismaal.


Posted on kolmapäev, mai 13, 2015 by Unknown

No comments