pühapäev, 27. detsember 2015

Treeninglaagri esimene osa Tenerifel on ilusti seljataga ning laager jätkub Lanzarotel. Tegemist oli minu teise treeninglaagriga Tenerifel. Kui veebruaris sai tutvust tehtud Tenerife põhjapoolsema osaga Santa Cruzi ümbruses, siis seekordseks peatuspaigaks oli lõunas asuv Adeje linn. Tänaseks olen suure osas Tenerife teid ja erinevaid paiku rattaga läbi sõitnud ning mõtlesin sinuga oma muljeid Tenerifest jagada. 

Tenerife teed

Treenimiseks ja Eesti kehva ilma eest pagemiseks on Tenerife suurepärane koht, kuid sealjuures tuleb arvestada mitmeid aspekte. Rattasõbrad peavad arvestama sellega, et Tenerife teede profiil on raske ning ilma korraliku ettevalmistuseta Tenerifele laagrisse minek võib su elu seal päris keeruliseks muuta. Kõik rattasõidud algavad korralike tõusudega ning need neli teed (vt kaarte ülalt), mis viivad Teide mäe jalamile julgelt enam kui 2000 meetri kõrgusele, on ikka ulmeliselt pikad tõusud ning meile eestlastele justkui ainult muinasjuttudes eksisteerivad. Sõltuvalt sellest, millise mäekülje pealt Teidet vallutama hakkad, tuleb sul arvestada 35 - 55 km pikkuse ronimisega.

Tenerife teede kvaliteet jätab kohati küll soovida ning Lanzarote suurepärastele teedele jäävad need alla, samas rattasõidud saab ilusti tehtud. Tuleb lihtsalt teada, milliseid teid kasutada üksnes ülesmäge sõiduks ja milliseid võimalusel vältida. Eelviidatud neljast teest Teide tippu ei soovita ma laskumiseks kasutada esimest (vt kaarti ülevalt vasakult), sest muidu võidakse sul pärast laskumist tuvastada vibratsioonitõbi :). Ülejäänud kolm teed Teide jalamile on hea kvaliteediga - minu lemmikud teed on marsruudil Los Cristianos-Arona-Vilaflor-Teide ning Santa Cruz-Laguna- Esperanza-Teide.

Kõige kehvema kvaliteediga teelõike kohtasin pikima rattasõidu ajal Los Cristianosest Santa Cruzi (vt väljavõtet GarminConnect´st). Kehva teekatet kohtab kollasega tähistatud teelõigul. Kuna Tenerife on Lanzarotest ca 2,5 korda suurem, siis tuleb seal arvestada tõsiasjaga, et üksnes rattaga ei ole võimalik kogu saart näha, sest päevavalgel ei jõua üle Teide jalami teisele poole saart ja sealt tagasi sõita. Rattaga kogu saare avastamiseks on vaja kedagi autoga saatma - s.t. sõidad rattaga Teide jalamile ning laskud teisele poole saart ning seal paned ratta autosse ning sõidad autoga mööda kiirteed tagasi koju. Vähemalt nii toimisin mitmel korral mina.

Kõige kustumatu mulje Tenerifest jättis mulle loodes asuv Masca küla (vt fotot) ja selle mägederohke ümbrus. Sealt leiab ka ülimalt raske profiiliga mägiteid. Ühe sellise otsa komistasin ma juba oma esimesel rattatreeningul (vt fotol olevat alt vasakut kaarti). Kuigi kõige karmim raja osa jäi mul sel päeval laskumiseks, oli see päris närvesööv, sest kohati oli tee nii loodist väljas, et ratta hoo õigeaegne maha pidurdamine väga keeruline. Tõsiasi on see, et oma eraldistardirattaga ma sellest laskumisest esimesel päeval (kui üldse) tagasi üles sõita kindlasti ei oleks suutnud.

Esimesel treeningpäeval Tenerife loode tipust autoga tagasi sõites sattusin ühele väiksele kõrvalisele mägiteele (vt fotol olevat alt paremat kaarti), mille sarnast varem ma näinud ei olnud. See tee oli sedavõrd üles poole kaldus, et isegi väike Fiat sai oma mootori võimed proovile panna. Selle tõusu vallutamine rattaga jäägu aga tulevaste treeninglaagrite väljakutseteks.

Ilm Tenerifel

Arvatavasti on sulle teada, et Tenerifel on peaaegu alati ilus ilm, palju päikest ja sisuliselt vihmata. Selline oli ilm ka minu seal oleku ajal, mil merepinnal asuvates linnades küündis termomeeter peaaegu 30 kraadini. Tenerife mägederohkust ja kõrgust merepinnast arvestades (Teide tipp ulatub 3718 meetrini) tuleb silmas pidada, et temperatuurid on talvisel ajal (ehk praegu) väga muutlikud. Näiteks päeval, kui ma Teide tippu ronisin oli seal kõigest 3 kraadi sooja ning puhus meeletu tuul. Eriti oluline on õige riietus, kui otsustad rattaga Teide jalamile sõita - detsembrist kuni aprillini on tavaline, et sul läheb vaja nii varupaari vahetusriideid, tuulekindlat vesti kui ka talvekindaid. Nimelt Teidelt laskumine toimub mööda serpentiine ja kestab kusagil tund aega - selle aja jooksul sa sisuliselt jalgadega tööd ei tee, vaid pidevalt tegeled hoo maha pidurdamisega. Esimesel Teide päeval unustasin ma talvekindad maha ning kohe karistas ilmataat mind ära. Laskumisel hakkas kätel ja ülakehal nii külm, et pidin vahepeal otsa ringi keerama, et ülesmäge sõitmisega elusoojust natukenegi kehasse tagasi tuua. Kõigil teistel Teide vallutamise päevadel olid talvekindad alati kaasa - siis aga kehtis Murphy seadus, sest eriti ilusa ilma tõttu mul neid kordagi vaja enam ei läinud.

Siinkohal on paslik lisada ka väike videoklipp Teide tipust avanevale vaatele.



Tenerife on üks populaarsemaid ja rahvarohkemaid turistipaiku Kanaaridel ning mõistagi mitte sellepärast, et siin on hea ratast sõita, joosta ja ujuda. Erinevalt Lanzarotest kohtab siin kordades vähem spordisõpru. Rahva toob Tenerifele mitmed TripAdvisori kaudu turistide poolt maailma parimaks hinnatud atraktsioonid nagu näiteks Loro Parque loomaaed ja Siam Park veemaailm. Samuti on võimalik Tenerifet ümbritsevas ookeanivees oma silmaga vaalu ja delfiine ujumas näha - see on hoopis midagi muud, kui näha neid kusagil loomaaias.

Tenerife lähim naaber - La Gomera

Enne Lanzarotele tulemist, sai tutvust tehtud Tenerife naabersaare La Gomeraga, kus sai samuti rattaga saarele tiir peale tehtud. Võin kinnitada, et kõik seni külastatud Kanaari saared on teineteisest erinevad ja millegi poolest ainulaadsed. La Gomera külastamine ei olnud päris niisama, vaid on seotud minu veidi kaugema tuleviku kavatsustega, milleks ma maad uurimas käisin. Sellest aga lähemalt juba siis, kui õige aeg on käes.

La Gomera jääb mulle meelde ennekõike sellepoolest, et see on koht, kus ma sain oma esimese banaani ja avokaado otse puu otsast. Samuti nägin seal esimest korda oma silmaga oliivipuud. Kuigi seal kasvab ka mangopuid, õnnestus mul mangovilju manustada juba mõned päevad varem Tenerifel.

Käesoleva laagri suurimaks uudseks maitseelamuseks pean aga kaktuseviljade avastamist. Tõsiselt maitsvad ja mis peamine, neid on siin palju, väga mitmeid sorte ning nad on vabalt kättesaadavad ja korjatavad. Lihtsalt ole mees ja mine nopi neid teepervelt, kuid vilja kaitsvate okastega ole korjamisel ettevaatlik - omast kogemusest räägin.

Elu on avastamist väärt :).


Posted on pühapäev, detsember 27, 2015 by Unknown

No comments

esmaspäev, 7. detsember 2015

Enam kui kolm nädalat tagasi käisin juba kuuendat korda synlab´is verd andmas. Lõpuks on kaua oodatud tulemused minuni jõudnud ning nüüd saan neid ka sinuga jagada. Tulemused pakkusid mulle ühelt poolt head meelt, teisalt valmistasid aga suure üllatuse.

Rõõmustamiseks oli põhjust, sest võitlus seni tuvastatud defitsiitidega on lõpuks soovitud suunas liikunud. Üllatus peitus aga ühes esmakordselt tehtud analüüsis. Eks ta kipub elus juba nii olema, et mida põhjalikumalt sa mis tahes küsimusele lähened, seda rohkem saad teada, kui vähe sa seni sellest tegelikult teadnud oled. Kui varemalt oli minu jaoks ainete puudujääkide kõrvaldamisel peamiseks küsimuseks, millal ma need korda saan, siis täna on päevakorda tõusnud ka küsimus sellest, kas saabub kunagi ka see päev, mil mingeid puudujääke ei avastata. Aga ärme torma sündmustest ette, vaid esmalt kirjutan sulle headest uudistest ning seejärel viskame koos pilgu peale uute analüüside tulemustele.

Raud

Kui varemalt liikus raua näitaja edasi väga teosammul ja tegi vahepeal ka lausa vähikäiku (vt varasemaid tulemusi siit), siis viimase kolme kuuga on edasiliikumine toimunud justkui seitsmepenikoormasaabastega. Nimelt kui maist augustini kasvas mu raua näit 34-lt 38,7-ni, siis augustist novembrini oli tõus märkimisväärne – 38,7-lt 66,4-ni. Selle tulemusega võib väga rahul olla ning nüüd ei ole tähelepanu vaja suunata mitte selle näidu kasvatamisele, vaid säilitamisele. Viimased pool aastat ja enamgi olen igapäevaselt tarvitanud raua toidulisandit Retafer, nii et peagi on aeg seni tarbitud kogust vähendada ja leida endale optimaalne ja parim lahendus senise väärtuse hoidmiseks.

Vitamiin D


Raua näitaja kohta kirjutatu kehtib ka vitamiin D kohta, kuid selle erinevusega, et kui raua toidulisandi võtmises ma varasemaga võrreldes muutusi ei teinud, siis D-vitamiini osas sai muudetud palju – alustades toidulisandi muutmisest ja lõpetades manustatavate koguste suurendamisega. Seega D-vitamiini näitaja märkimisväärne kasv on justkui loogiliselt seletatav.

Mu madalaim mõõdetud D-vitamiini näit oli 40,9 nmol/l, mida mul õnnestus ligikaudu 10 ühiku võrra kolme kuu kaupa tõsta, enne kui seni saavutatud töö sai eelmise testiga põrmustatud ning olin tagasi näidu 50 juures (vt varasemaid tulemusi siit).

Paljud teist andsid mulle tagasisidet ja soovitusi D-vitamiini normi saamiseks (s.t. näit 75 ja enam). Võtsin seda kuulda ning leidsin endale sobivaks lahenduseks D-vitamiini toidulisandi õli baasil tilkade näol, mille üks tilk sisaldas 5000 ühikut. Enne praeguseid analüüse jõudsin seda tarvitada umbes 1,5 kuud, alguses võtsin ühe tilga hommikul ja ühe õhtul, siis vahepeal tarvitasin ühe tilga päevas ning siis jälle kaks tilka päevas.

Fakt on see, et juba lühiajaline tarvitamine on viinud mu D-vitamiini näidu normi. Nimelt seekord mõõdeti mul D-vitamiini tasemeks 78,4 nmol/l. Edaspidi katsun selle vitamiini taseme säilimiseks järgida asjatundjate soovitust võtta D-vitamiini toidulisandina juurde nendel kuudel, mil seda Eestis päikesest ei saa. Teisisõnu kuudel, mis sisaldavad „r“ tähte ning muudel kuudel (mai, juuni, juuli ja august) on plaan toidulisandiga paus teha (eeldusel, et viimati mõõdetud näit on ilusti normis).

Mineraalainete analüüs

Nüüd aga siis üllatust pakkunud osa juurde. Esmakordselt andsin verd ka 11 analüüsist koosnevaks mineraalaineteuuringuks. Vere andsin Eestis, kuid analüüsid ise tehti Saksamaal, kus on sellisteks testideks olemas spetsiaalne aparatuur. Uurisin synlab´ist, mis vahe on Saksamaal ja Eestis mineraalainete määramiseks kasutatav tehnikal. Sain vastuseks, et Saksamaal kasutatav tehnika võimaldab määrata mineraalainete hulka täisveres ehk siis nii vererakkudes (erütrotsüütides) kui ka plasmas kokku. Mineraalainetel nagu nt kaltsium, magneesium, fosfor, kaalium, naatrium ja raud määratakse Eestis üksnes vereplasmas (seerumis) olevat osa. Mida see siis tähendab? Saksamaal tehtav test on täpsem, sest kui konkreetse mineraalaine kontsentratsioon on vereseerumis normis, ei tähenda see veel seda, et rakkudes on asi korras. Rakkudes võib samal ajal olla juba kas aine puudus või siis üleküllus. Kumbki neist variantidest (puudus või üleküllus) ei ole pikas perspektiivis rakkudele üldse hea.

Minu analüüsid kinnitavad eeltoodu paikapidavust. Näiteks tuvastati Eestis, et mu vereseerumis on raud ja kaltsium normis, samas kui Saksamaa analüüs näitab, et rakkudes on tekkinud juba kaltsiumi defitsiit ning raua üleküllus. Vot siis, raua defitsiidist on saamas ühtäkki raua üleküllus ning justkui korras kaltsiuminäit on muutumas defitsiidiks. Seega tehtud mineraalainete analüüs on justkui eesootavate probleemide selgeltnägija - kui ma analüüsi tulemusi eiraks, siis tõenäoliselt peagi ilmneks see puudujääk ka vereplasmas.

Lisaks rauale ja kaltsiumile, tuvastati, et mul on probleeme tervelt üheksa mineraalainega. Kõigest kaks (mangaan ja plii) olid normis, kuus mineraalainet (raud, magneesium, fosfor, kaalium, seleen, tsink) oli üle normi ning kolm (kaltsium, vask, naatrium) alla normi. Siinkohal ma ei hakka igat konkreetset näitu tooma, vaid lisan väljavõtte analüüsist (vt fotot). Sellelt on näha, millise mineraalaine ülekülluse või puudusega on tegemist ning mis on asjatundja soovitused nende normi saamiseks.

Eelnimetatud kuue mineraalaine üleküllus on seletatav sellega, et alates augusti algusest olen kasutanud mineraalainete toidulisandit Cellfood. Toidulisandi manustamisel järgisin samu koguseid, mida ühe uuringu raames sportlaste peal varemalt testiti. Analüüsi vastused kinnitavad, et see toidulisand tõesti toimib. Kuna aga minu toidulaud koosneb taimsest ja suures osas ka toorest toidust, siis saan ma paljud vajalikud mineraalained kätte juba oma toidust ning toidulisandi juurde manustamine sellises koguses, nagu ma seda tegin, ei osutunud vajalikuks. Vastupidi, arstide kinnitusel ei ole liigne mineraalainete kontsentratsioon kasulik ja pikemas perspektiivis võib vaegusi põhjustada. 

Seega edaspidi on kavas viia mineraalainete lisatarbimine miinimumini ning vaadata, kas need näitajad langevad normi piiresse ja jäävad sinna ka püsima.

Antioksüdandid

Vere pinnalt on võimalik määrata ka sinu antioksüdantide sisaldus plasmas. Antioksüdandid aitavad kaitsta rakke kahjustuste eest, mida põhjustavad vabad radikaalid. Näiteks tuvastati mul rakkudes raua üleküllus. Liigne raud rakkudes aga põhjustab oksudatiivset stressi ja teeb seega rakkudele kahju. Sellise kahju tekkimise eest pakuvad kaitset antioksüdandid. Seda muidugi juhul, kui antioksüdantide tase organismis on normis. Minul kahjuks tuvastati antioksüdantide sisalduseks plasmas 269 umol/l, mis on madal. Keskmiseks referentsväärtuseks peetakse vahemikku 280 – 320 ning kõrgeks väärtuseks seda, mis ületab 320. 

Selline on siis minu hetkeseis täna. See tähendab, et töö organismi harmoonilise tasakaalu leidmise nimel peab jätkuma :). Esimene oluline samm on tehtud – murekohad on tuvastatud ja teadvustatud. Hea, et sain taas targemaks ja rohkem selgust majja ning seda kõike enne kohe algavat rasket ja pikka treeninglaagrit.

Posted on esmaspäev, detsember 07, 2015 by Unknown

No comments